Janno ja Piret olid ühed neist paljudest pruutpaaridest, kelle esimesse pulmapäeva valikusse sekkus riiklik eriolukord ning algsest kevadisest pulmapäevast sai hoopis südasuvine soe päev. Soojust oli selles päevas igas mõttes - nii ilma poolt, aga ka nende omavaheliste tunnete poolest, mida noorpaarist välja kiirgas.

Alustasime päeva Tallinna kesklinnast hotellitubadest, kus noorpaar end valmis sättis. Pruudil oli üks ja peigmehel teine tuba, et peigmees kindlasti pruuti enne pulma ei näeks. Minu jaoks oli hotelli jõudmine mõnevõrra koomiline, sest kui jõudsin hotelli liftini, et sõita kuuendale korrusele, siis selgus, et lifti kasutamiseks on vaja kaarti. Hotelli retseptuuris oli aga päris mitu klienti moodustanud järjekorra ja kuna aeg pressis peale, siis otsustasin hoopis mööda treppe koos kogu oma tehnikaga üles minna. Kui olin hingeldades jõudnud kuuendale korrusele, siis ootas mind ees suletud koridoriuks ja seesama vajadus uksekaardi järele. Kuna mul ei olnud tõesti soovi uuesti mööda treppe alla minna, siis helistasin kiiresti pruudile, kus vastas tema abiline ja mulle saadeti perepoeg ust avama.

Hotellis pildistasin kogu ettevalmistust - kleiti, kingi, pruudikimpu, peigmehe ja poegade ülikondi, lipse, kinge, aga ka neid kauneid hetki, kus isa aitas poegadel kikilipsu sättida, kus pruut paneb kõrvarõngast kõrva, kus toimub viimane lihv meikimisel, kinga jalga panek jne. Hotellist suundusime edasi Õnnepaleesse, kus toimus tseremoonia. Sellele eelneb alati hetk ooteruumis, kus paaripanija räägib pruutpaarile üle kõik detailid ja selle käigus teen alati mõned pildid, misjärel suundun saali ja jään ootama uste avanemist.

Tseremooniale järgnes õnnitlemine ja grupipiltide tegemine nii saalis kui ka Õnnepalee juures õues. Sealt edasi suundusime ilupiltide sessioonile, mille jaoks olin eelnevalt koostanud marsruudi selliselt, et saaksime pilte teha kolmes erinevas paigas. Pruudi üheks kindlaks sooviks oli teha pilte koos sillaga ja seetõttu valisingi välja kohad, kus saaks pildile ka erinevad sillad - üks kaunis vana puidust sild ja lisaks ka Keila jõge ületav metallsild. Kolmandaks ja peamiseks pildistamiskohaks oli valitud Laitse loss ja lossipark. 

Esimesed valmis töödeldud pildid saatsin noorpaarile juba samal õhtul. Esimesed reaktsioonid ja kommentaarid andsid mulle väga hea tunde, sest enam, kui veenvalt sain aru, et olin oma töö hästi teinud:

"Suur, suur aitäh, nagu muinasjutus
Appi, see viimane pilt on lihtsalt ebareaalselt ilus
Issand, meil enam pole sõnu! 100 % oleme rahul! Imelised pildid!"